Blogi, koerte riided & pesad

Posts Tagged ‘aretus’

Eile käisin Royal Canini poolt korraldatud sügisseminaril "Uus ajastu koerte aretuses", lektoriks oli Juha Kares, Soomest. Juha Kares on 30 aastase staažiga koerakasvataja, välimikukohtunik, Soome Koerakasvatajate Ühingu president ja kennel Chic Choix omanik). Seminaril läbiti järgnevad teemad: Kuidas ülesehitada ning aretada teatud tüüpi koeri ning säilitada seda aretuses, kuidas hinnata koerte aretusväärtust ja mida on vaja selleks, et olla tippkasvataja.

Esmapilgul kava vaadates tundusid need teemad sellised, mida võikski huvitada ainult aastaid juba koerte aretamisega tegelevad inimesed. Tegelikult oleks sobinud seminari kuulata ka neil, kes on lihtsalt koertest huvitatud või niisama koera armastajad, sest Juha Kares suutis keerulisena tunduvad asjad väga lihtsalt lahti seletada ja arusaadavaks teha ka võhikule. Ka tavalisel koera armastajal on vaja seda, mis ta rääkis teada, eriti Eestis, et muuta inimesed teadlikumaks tõukoertest, nende kasvatamise võlust ja valust, sest ainult siis saab ka tavainimene aru miks on näiteks tõupaberid olulised või miks üks või teine koer nii palju raha maksab. Juha Kares on kahtlemata selline kasvataja, kes peaks olema teistele eeskujuks oma aususe, sõbralikkuse ja laialdaste teadmiste poolest. Kui enamus koerte kasvatajad oleksid sama ausad ja sõbralikud, oleks meil kindlasti rohkem kvaliteetsemaid ja tervemaid tõukoeri. Mina väga loodan, et kõik kes seminaril käisid peavad teda eeskujuks ning hakkavad ka ise rohkem püüdlema aususe ja sõbralikkuse poole koerte kasvatamisel.

Lisaks põnevatele lugudele oma elust rääkis Juha Kares ka oma nägemustest ja kogemustest koerte aretamisel. Palju on tegelikult muutunud võrreldes 20ne, 30ne ja isegi 10ne aastaga. Näiteks ei tohiks enam kasutada "Inbreedingut" ehk näiteks õe-venna paaritust või ema-poja, isa-tütre vahelist paaritust. Soomes see ka järgmisest aastast keelatakse. Kasutada võib liiniaretust, kus "inbreeding" on kuni 12,5%. Samuti tuleb olla väga valiv nede koerte suhtes, kes aretusse üldse lähevad. Seda nii välimiku kui haiguste suhtes. Üks asi on, see mis on ettenähtud seadustega (millised tervise testid tuleb teha jne) vaid ka need aspektid, mis pole seadustega ettenähtud, ka neid tuleb arvesse võtta. Tegelikult on tänaste tõukoerte haiguste põhjuseks, see et kunagi minevikus on tehtud teatud mööndusi ning vaatamata terviseprobleemidele on koeri edasi aretatud. Täna saame me seda muuta jättes ebasobivad koerad aretusest välja. Aretada tuleks neid koeri, kes teile endale meeldivad ja kes on niiöelda "teie" koerad:) 

Selleks, et olla tippkasvataja tuleb kahtlemata palju vaeva näha ning kindlasti ei tohiks siinkohal mõelda rahale. Kindlasti tuleb tagasilööke ja vahel tuleb täiesti algusest peale alustada, seega sa pead tõeliselt armastama, seda mida sa teed! Oluline on ka kriitiline mõtlemine nii enda kui sinu koerte suhtes, mitte ainult teiste suhtes.  Leian, et nii minul kui ka paljudel teistel kasvatajatel arenguruumi veel on.

Kokkuvõtteks ütleksin seda, et veetsin väga toreda päeva ning Juha Kares on kahtlemata väga hea esineja, kindlasti soovitan kõigil teda kuulama minna, kui on võimalus! Selliseid seminare on Eestis rohkem vaja, et tõsta inimeste teadlikkust, et muuta koerte aretamine kõrgemale tasemele. Kindlasti suur aitäh Royal Canini tiimile, kes tegid selle ürituse võimalikuks!

   Möödunud nädalavahetusel külastasin oma kahe Inglise springerspanjeliga Rumeenias toimuvat koerte näitust Dracula Golden Trophy. Sõit sinna oli küll pikk ja raske, kuid nii mina kui ka mu koerad pidasid reisile väga hästi vastu ning tagasi tulime kõik väga positiivsete emotsioonidega.

Kahel päeval toimus Rumeenia ühes väiksemas linnas Targu Mureses asuvas keskaja lossi hoovis 3 koerte näitust. Üks nendest oli niiöelda “öine” näitus, mis toimus prožektorite valguses. Omamoodi elamuse sai kõigilt nendelt näitustel, kuid kõige meeldejäävam oli kindlasti see öine näitus. Best in show ring oli väga kenasti kaunistatud, mis on kahtlemata väga ainulaadne, sest tavalistel näitustel sellist asja mina veel näinud ei ole. Näitus oli tegelikult väga hästi korraldatud, probleeme ei olnud ning kõik sujus plaanipäraselt, kui mõned lõunamaalastele tüüpilised kellaajalised hilinemised väljaarvata.

Igal maal on omad kombed ning eripärad näituste korraldamisel ja nii ka Rumeenias. Põhilisteks erinevuseks võrreldes Eesti koerte näitustega on näiteks see, et rühmas on meie nelja koha asemel kaks ja ringides ei jagata rosette. Veel üks omapärane asi näitusel oli see, et väga paljud olid enda koeri näitama palganud professionaalsed händlerid ja neid siblis näituseplatsil ringi väga palju, kusjuures enamus olid neist ülikondades soliidses eas meesterahvad. Lisaks selgus, et ka rosett Rumeenia tšempionile tuli alles sellest aastast kasutusele. Hea asi on see, et näitusel oli võimalik koera tšempioni tiitel kohe kinnitada. Kusjuures Rumeenia tšempioni tiitli kinnitamine maksis 25 eurot + rosett maksis veel lisaks 10 eurot. Kahju oli ka sellest, et kuigi rühmades anti välja 2 kohta, siis võitjad ei saanud peale Rumeenia rahvusliku poti mitte midagi. Esialgu jättis see väga halva mulje, kuid kui uurisin eelmiste aastate pilte, siis selgus, et eelmistel aastatel see nii ei olnud. Majandus langus andis ka seal kahjuks tunda ning tuleb ka nendesse mõistvalt suhtuda. Loodetavasti on järgmisel aastal olukord parem!

Väga meeldiv oli näitusel ka see, et väga palju oli erinevaid võimalusi söömiseks. Kusjuures hinnad oli väga mõistlikud ja toit oli väga hea! Samuti oli väga palju niisama näituse külastajaid  ning inimesed oli väga sõbralikud ning abivalmid. Veel üllatas mind see, et enamus rumeenlasi rääkisid inglise keelt väga hästi, ka vanemad inimesed!  Kogu näitus tundus Rumeenias olevat suur sündmus, sest pühapäeva hommikul enne viimasele näitusele minemist nägin hommikusöögi lauas hotellis telekast, et näitusest oli tehtud ka ülekanne uudistesse.

Soovitan kõigil kindlasti osaleda või lihtsalt seda näitust vaatama minna, sest see oli väga tore ja huvitav kogemus nii minu kui ka koerte jaoks. Reis oli küll raske ja väsitav, kuid kui koertele luua võimalikult kodune keskkond ja rutiiin, olles nende jaoks koguaeg olemas, siis on nad nõus sinuga koos kuhu iganes kaasa tulema.  Oluline on, et koerad saaksid nii pikal autoreisil piisavalt vett juua ning süüa nagu koduski. Mina kasutasin koerte söötmiseks spetsiaalseid kaasaskantavaid riidest sööginõusid, mida oli väga mugav kasutada, sest nad võtavad vähe ruumi ja on kerged. Näitusel said nad olla oma puurides, kus oli nende jaoks tuttav lõhn, piisavalt ruumi ning turvaline keskkond, olles eemal ümbritsevast kisast ja kärast.

Kokkuvõttes tulime tagasi kogemuste võrra rikkamana ning super näituse tulemustega!

Kindlasti on kõik cedrelle.ee lehe külastajad märganud, et meie kodulehel on viide Kennel Cedrelle kodulehele. Sellega seoses tahangi tutvustada teile Inglise Springerspanjeli tõugu, sest meie tegeleme ka nende kasvatamisega. Esimene Inglise Springerspanjel tuli meie juurde 2007ndal aastal ja nüüdseks on meil neid kokku 3. Nendest üks on ka Juunior Maailma Võitja 2011.

Inglise Springerspanjelid nagu nimigi ütleb on pärit Inglsimaalt ning algselt sündisid Inglise springeri ja Inglise kokkerspanieli kutsikad ühes pesakonnas, tänaseks on tegemist siiski kahe täiesti eraldi tõuga. Inglise Springer spaniel on aretatud jahikoeraks ning nende algne ülessanne oli linde lendu ajada, tänapäeval kasutatakse springereid pigem lindude üles leidmisel ja ka muudes jahivaldkondades.

Inglise Springerspanielid on väga temperamentsed ja energilised koerad. Neile meeldivad pikad jalutuskäigud metsas ja ülekõige armastavad nad ujuda. Nende jaoks on väga oluline inimese lähedus ning nad on ülisõbralikud kõigi vastu. Samuti sobivad nad väga hästi lastega ning tegelikult nad ongi perekoerad. Samas sobib ka üksiku inimese jaoks, kes tahab ja viitsib koeraga palju tegeleda. Nende üks nõrkustest on söömine ja seda nad võiksid teha lõputult, kuid siin peab omanik olema ettevaatlik, sest paljud springerid kipuvad paksuks minema, et seda takistada tuleks nende toitumist rangelt jälgida. Esmapilgul võib tunduda, et springerid on iseloomult “pehmekesed”, kuid tegelikult on nad iseloomuga koerad ning nad kipuvad peremehele “pähe istuma”, kui neid ära hellitatakse ega suudeta näidata, kes on karjajuht. Tegelikult pole oluline, millist tõugu koer teil on, selleks et õnnelikult oma koeraga koos elada peavad kehtima reeglid ka koerale ning neid reegleid tuleb koerale õpetada. Väga hästi sobib selleks kutsikakoolis käimine.

Inglise Springerspanieli maksimaalne kõrgus on umbes 51cm ning kaal on 18-25kg. Peamiselt on nad kas valge ja pruuni või valge ja musta värvusega. Leidub ka kolmevärvilisi, kuid kõige tüüpilisemaks loetakse valge ja pruuniga springereid. Nende karv on pehme ja suhteliselt pikk. Kui karva eest pidevalt hoolitseda, siis on nende karv läikiv ja pehme ning nad ei aja karva. See kõik eeldab seda, et koera kammitakse vähemalt kord nädalas ning käiakse regulaarselt pügamas (koera juuksuris, tavaliselt pakub seda teenust kasvataja) ja koera tuleb korralikult pesta. Lisaks tuleb nendel ka kõrvu puhastada iga 2 nädala tagant, et ära hoida erinevad kõrva haigused. Eestis on Inglise Springer spanielid üldjoontes väga terved koerad ning probleeme väga ei esine, seda kõike muidugi siis kui ostate  tõupaberitega koera, sest Eestis on nõutud puusadüsplaasia ja silmahaiguste test enne koerte paaritamist (Testi tulemusi on teil õigus nõuda näha kasvatajalt, enne kui ostate koera). Kahjuks pole kõikjal maailmas sellised tervise testid veel nõutud ning alati ei saa kindel olla tõukoera tervislikust olukorrast. Samas tuleb ka arusaada, et nii nagu inimestelgi nii on ka koertel erinevaid haigusi, mis ei ole otseselt seotud geenidega ning ei saa alati süüdistada nendest haigustes kedagi.

Kui võtad endale Inglise Springerspanieli siis on garanteeritud, et saate endale väga hea ja truu sõbra, kes on absoluutselt alati rõõmus kui koju tulete, ka siis kui olete kõigest 5 minutit ära olnud. Nad on alati rõõmsad teid nähes ning veel rõõmsamad on nad siis kui viite neid jalutama või teete nendega midagi muud põnevat!